Miks meie lapsed käivad Loova tuleviku koolis?

Sellel teemal arutleb meie armas lapsevanem Kerli Vallmann.

Minu kaks poega käivad Loova tuleviku koolis juba kolmandat aastat. Siin on meie lugu sellest, kuidas siia kooli sattusime.

Olen ise õpetaja ja tean, kui raske on suures klassis õpetades pöörata igale lapsele piisavalt tähelepanu, mida ta väärib ja vajab. Vanema poja saatsime algselt kodulähedasse suurde Tallinna kooli. Mul ei ole sellele koolile etteheiteid – väga armas õpetaja andis endast parima, olles samal ajal nii 1. kui ka 4. klassi klassijuhataja ja õpetades ühes klassiruumis korraga 28 esimese klassi juntsut. Jonathan sai üsna hästi hakkama, ta on nutikas ja õpihimuline, kuid minul kumises kuklas hirm. Ma nägin, et koolirõõmu oli vähe, õppimine oli muutumas nüriks kohustuseks ja kartsin, et selliselt jätkamine ei ole pikalt jätkusuutlik. Seega, kui kooli oli minemas meie teine poeg, otsisime alternatiive.

Poiste isa leidis Loova tuleviku kooli. Alustav kool tekitas minus algul veidi pelgust, siiski panime noorema poja Taanieli esmalt Loova tuleviku eelkooli ja käisime koolilooja Kristiga vestlemas. Vestlusel tundsin, et oleme samal lainel ja algne hirm alustava kooli ees taandus. Teadsin, et soovin oma lapsed siia kooli õppima tuua. Jäi veel ületada Jonathani vastupanu. Ta oli oma vana kooliga harjunud. Sõbradki olid seal. Siiski nõustus ta kevadel Loova tuleviku kooli kahele proovipäevale tulema. Teise päeva õhtul kui ta Loova tuleviku koolist tagasi tuli, lausus ta mõtlikult: “Selles koolis võiksin ma õppida küll.” Minu jaoks oli sellega otsustatud, sügisel lähevad mõlemad poisid just siia kooli.

Hetkel on käimas kolmas õppeaasta, kus meie pere mõlemad poisid Loova tuleviku koolis õpivad. Taaniel praeguseks kolmandas ja Jonathan kuuendas klassis ja keegi meist ei kahetse kolm aastat tagasi tehtud otsust.

Loova tuleviku kooli juures meeldib mulle see, et klassid on väikesed. Igaühe jaoks on aega ja ruumi. Nagu kooli nimigi ütleb suhtutakse õppimisse loovalt. Loovus ja ettevõtlikus on toetatud alates esimesest klassist. Õpetaja ja emana hindan üldõpet – see annab lastele seostatud tunnetuse sellest, mida nad koolis õpivad ja see on seotud ka eluga, mis päriselt meie ümber toimub. Iganädalased väljasõidud, ekskursioonid ja õppekäigud laiendavad laste silmaringi. Klassiruum ei ole ainuke õppimise koht, kogu maailm on üks suur klassiruum ja mul on väga hea meel, et Loova tuleviku koolis on seda teadmist igati rakendatud. Asustajate meetod, mis koolile oma näo annab, on ka põnev alates kaardi leidmisest ja kogu narratiivist, mis sellega koos käib. Robinson Crusoe ja Saladusliku saare austajana, oleksin isegi lapsena enam kui hea meelega just sellisel moel õppinud.

Loova tuleviku kool ei ole imekool, kus pole ühtegi muret või probleemi. Lapsed on lapsed ning täiskasvanud on täiskasvanud – selleski koolis tuleb kõike ette. Ka seal koolis saavad lapsed märkuse, kui kodune töö on ununenud tegemata või käitumine klassiruumis ei vasta kokkulepitud normidele – tihtipeale veel rohkemgi kui tavakoolis, sest väikeses klassiruumis paistab kõik silma ja ei ole lihtne teiste vahele ära kaduda. Aga ema süda on rahul, sest ma tean, et kõigi murekohtadega tegeletakse koolis, õpetajad on alati valmis selgitama ka seda, millisel meetodil ja milliste tulemustega asjad koolis läbi on räägitud. Samuti leiab õpetaja aega, et kirja panna positiivseid märkamisi ja kiitusi ka pisikeste, aga siiski oluliste asjade eest. Loen alati huviga õppimise tagasisidet – sõnalist, mitte numbritesse teisendatut. See ütleb mulle palju rohkem kui hinne. Saan päriselt teada, mida mu laps oskab ja mida veel harjutama peaks.

Ja lapsevanemana on mul alati võimalus koolielust osa võtta: ühised koristamised ja remonttööd, ekskursioonid, koolialguse ja -lõpu üritused, laadaks valmistumised, lapsevanemate kool, kooli nõukogu. Tunnen, et vanemana olen kooli alati oodatud ja see on väga oluline.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga