Saage tuttavaks – Maarja Sarv on praeguse 4. klassi ja sügisel alustava 1. klassi õpetaja,
samuti viib ta läbi õpiabi tunde ja eelkooli.

Mis on sinu jaoks õpetamisel oluline?
Laste ees olles pean end pigem suunajaks, toetajaks ja innustajaks, loodetavasti saan kellelegi ka inspireerija olla. Lapsed loovad tulevikku uue põlvkonna tarkusega, nad on meist sammu (või mitme) võrra ees. Selles mõttes on nad oma potentsiaaliga alati pisut müstilised, sest meie – eelmise põlvkonnana – ei küündi sinna, kuhu tuleviku põlvkonnad liiguvad. Me saame toetada ja suunata oma kogemuste, teadmiste ja sisetunde pealt, ent ei tea kunagi lõpuni, missugune saab olema tulevik ja omadused, mida seal tarvis on. Peame usaldama, et see, mida pakume, on piisav tõuge ja toetus, mida meilt vajatakse, et meist nooremad saaksid luua endale sobivat uut maailma.

Ma ei pea ennast lastest kõrgemal seisvaks – igaüks meist on väärtuslik, igaühe tee on oluline. Ma väga austan lapse teed, mis alles avaneb. See, mida üks nimetab puudujäägiks, võib teise jaoks olla pinnas säravate annete avanemiseks. Just läbi keerukate momentide saab tulla suurim kasv. Kõik on oma elus kogenud, et kui meil on mugav ja lihtne, siis areng on minimaalne. Seega kõiges on potentsiaal, eriti just seisakutes, vastuseisus ja keerukustes. Alles keerulistest kohtadest läbi minnes hakkavad avanema meie tõelised võimed. Niisamuti kehtib see laste ja noorte puhul. Kui meil on piisavalt toetust, suunamist ja eneseusku, saavad meis seni varjul olnud omadused ja võimekus esile tulla.

Pean väga oluliseks inimlikku kontakti ja sidet nii õpetajatöös kui ka elus laiemalt. Inimlikust kontaktist sünnib usaldus, toetus ja turvatunne. Leian, et turvatunne ongi koolis üks olulisimaid alustalasid. Tähtis on, et usaldame ja austame teineteist, et meil on koos hea olla – siis saame olla meie ise. Kes me oleme, kui me ei saa olla meie ise? Mis oleks siis kõigel mõtet? Enesega kontaktis olek võimaldab kõiges järjepidevust ja edasiliikumist.

Õppimise juures ei ole oluline ainult teadmiste kogumine, vaid ka õpioskuste omandamine. Koolis käies peaks õpilasel arenema iseseisvalt töötamise ja enese juhtimise oskused, enesedistsipliin. Teatav surve on sel teekonnal vajalik, ent see ei tohi saada arengut pärssivaks stressiks.

Õppimine jätkub terve elu, seega enese reguleerimise oskused, eesmärkide seadmise ja meetodi valimise kogemus, aga ka omandatud teadmistele, oskustele ja tugevustele toetumise tarkus kokku loovad pinnase edukaks õpiprotsessiks. Tundes oma tugevusi, saame neile toetuda. Kui koolikeskkonnas hoida fookust tugevustel, mitte puudujääkidel, saab õpiprotsess olla võrreldamatult meeldivam ja edukam.

Milline on sinu haridustaust?
Noorena olin kunsti ja muusika tüdruk. Õppisin EKA-s arhitektuuri restaureerimist ja muinsuskaitset, need valdkonnad on mulle siiani südamelähedased. Teadsin juba noorena, et mulle sobib pedagoogi amet, ent ei tahtnud kuidagi seda suunda valida. Tegelikult olen mitmel moel õpetaja ja juhendaja rollis olnud juba noorest peale. Olin parasjagu tegutsemas hoopis teistel rinnetel, kui ühel hetkel tuli kindel teadmine, et nüüd liigungi haridusse. Uksed avanesid just nii, nagu maailm soovis. Minu kutse on olnud tegeleda õpiraskustega lastega. Asusin õppima üldpedagoogikat ja eripedagoogikat. Kõik muud valdkonnad on läbi aastate sinna väga loogiliselt lisandud, täiendan end ja õpin koguaeg midagi juurde. Näiteks teraapiatöö, mis on elus kõikjal abiks. Veendumus, et teen õiget asja ja olen õiges kohas ei ole aastatega kadunud.

Mida sa õpetamise kõrval veel teed?
Tegelen aktiivselt väga paljude teemade ja valdkondadega. Traditsiooniline muusika ja pärandkultuur, tekstitöö, kirjastamine, õppematerjalide koostamine, lisaks kundalini jooga, teraapiatöö ja massaaž. Minu jaoks on kõiges, mida teen, keskseks märksõnaks loomulikkus. Loomulikkuses tegutsemine tähendab vähem pinget, vähem teesklemist ja suurema usaldusega edasi liikumist. Seni, kuni inimene ei saa või ei oska olla tema ise, on ta otsingutel, sest tema tõelised anded, tema oma lugu alles ootab avanemist.

Mida sa vabal ajal teed?
Tajun oma igapäeva kui kulgemist ühest kogemusest teise, tegevusvaldkondi ja pooleliolevaid projekte on palju. Enesehoid on raamistus, mis hoiab mind tasakaalus ja liikumises. Tegelen igapäevaselt jooga ja meditatsiooniga, liigun rattaga, jooksen, ujun. Muusika, tantsimine ja laul on osa mu DNA-st, ilma milleta ma närbuks. Mulle väga meeldib maalida ja käsitööd teha. Ennekõike paneb silma särama käsitöö, mis on aeglane, näiteks käsitsi õmblemine, ehete tegemine – milline luksus teha midagi aeglast ja ebaproduktiivset! Suvel meeldib metsas uidata, taimi korjata. Lihtsalt kulgeda ja olla.

Kes on sinu jaoks oluline eeskuju?
Neid on palju. Nimetaksin siin kedagi, kes võiks meile kõigile inspiratsiooniks olla: pean Fred Jüssit Eesti üheks olulisimaks (loodus)filosoofiks. Tema õpetustes, mida ta ise kehastas, joonistus välja inimese tasakaalustatud olemus. Mõned inimesed on ja jäävad alatiseks olevikku. Üks soovitus temalt oli õppida logelema, sest see on tänases päevas meile kõigile äärmiselt vajalik. See on midagi, mille oma kultuuriloos oleme kuidagi kogemata maha pillanud ja unustanud – oskus olla kohal, ilma eesmärgi ja tõestamiseta, lihtsalt niisama. Lihtsas kohalolus saab puhastuda meie maailmataju ja sisemine tunnetus. Ka lastel on kasulik vahel lihtsalt igavleda, sest tekkinud vaakumist saavad välja kasvada värsked ideed ja tõmme millegi uue poole. Niisama olles saame kingituseks suurema sisemise harmoonia, see laeb ja tasakaalustab meid.

Millal sa viimati vaatasid üles tähistaevasse? Kas mäletad, et elame suures avaras Universumis? Tähed on osa meie maailmast. Tunnetades, et oleme oma kosmilises keskmes, avarduvad meie võimalused ja võimalikkused koheselt. Ainult jalge ette vaadates võimendame kõike väikest ülearu, tegelikult suudame mõeldamatult palju enam. Kes saab öelda, mis on meie piir ja maksimum? Mitte keegi! Sest meie võimed on alati suuremad, kui seni oleme uskunud. Saame alati avarduda ja kasvada nii sissepoole kui välistesse avarustesse.